viimane nädal kaplinnas

molo kallikesed! elu on siin selline, et kurb on viimasel ajal. neljapäeva õhtul jäi üks pisike sos lasteküla poiss, 6-aastane rikardo, lasteküla lähedal suure tee peal auto alla ja sai kohe surma. seisime kella seitsme ajal, kui oli juba kottpime, politsei- ja kiirabiautode tulede valgel maantee ääres, vaatasin kuidas see pisike keha oli tee ääres maas, jaki üle tema väikse keha pandud ja pisikesed pruunid jalad välja paistmas jaki ääre alt. lastekülas oli haudvaikus, ainult üks suurem poiss pusis lipumasti kallal ja heiskas ameerika lippu. küsisin, et miks sa praegu õhtul ameerika lippu heiskad, tema vastas, et see oli väikse rikardo lemmik lipp. ohhh. lasteküla on siin vaikselt hinge pugenud. soe ja kallis paik.

lõuna-aafrika elab endist viisi. uus ajutine president nimetati ametisse. suur hulk ministreid astus tagasi koos mbekiga. üldiselt on meeleolud rahulikud. ajalehes vahel ähvardatakse, et varsti on poliitilised rahutused nagu keenias olid, aga enamik seda ei usu. üks õhtu olime külas ühel perekonnal. ja siis mul küll nats hakkas õudne. nimelt pereema rääkis, et tema läheb kohe sel nädalal oma tütardele passe tegema. et tema kardab kaplinna pärast ja kuna ta ise ja tema abikaasa on juba vanemad inimesed ja riigist ilmselt lahkuma ei hakka, siis tahab ta, et vähemalt tütred saaksid emigreeruda, kui olukord hullemaks läheb. nende naabruses oli hiljuti relvastatud sissetung majja. öösel kell kolm oli tänav püssilaske täis olnud. tjah, aga see on üks väikse osa kaplinna reaalsusest. teine palju suurem osa on see, kui head, ilusad, lahked ja siirad on inimesed. on nii palju väikseid asju, mis näitavad kui palju oma perest ja üksteisest hoolitakse. ma käin ujumas basseinis ja iga kord, kui keegi minu rajale tahab tulla, siis ta ootab kannatlikult kuni ma seisma jään raja otsas ja küsib viisakalt, kas see on OK kui ta samale rajale tuleb. ma iga kord olen täiesti rabatud sellest viisakusest. eestis ma ujun iga nädal ja mitte iial ei ole ma midagi sellist näinud. ma mõtlen siin koguaeg kui kaugel on euroopas inimesed üksteisest. siin on hästi palju kontakti inimeste vahel. nii naljakas, näiteks prillipoes, kui müüja tuleb prille sulle ette proovima, siis ta on kehaliselt peaaegu sinuga kontaktis ja see on nii harilik siin. mina vaatlen ja mõtlen, et issake, eestis oleks mõlema põhjamaalase kehad selle peale värisema hakanud, kui kaks võõrast inimest nii lähestikku satuvad. ehheee.... oh, üldse on see aafrika ikkagi üks imeline paik. ja täna algas lastel kevadvaheaeg koolist. nädal aega. ilmad on ikka varakevadiselt jahedad. vapralt üritasin eile öösel sandaalidega käia, aga varbad pidid otsast kukkuma. peatse nägemiseni!