tahan aafrikasse tagasi

molo! tere tulemast euroopasse! saabusin täna 6htul münchenisse. no ma ei tea. midagi on selle euroopaga juhtunud kolme kuu jooksul. see on nii, et k6nnin siin tänaval kell kümme 6htul, pimedas, kujutage ette!, ja keegi ei vaata imelikult. k6ik inimesed jalutavad aeg luubis, vaikselt, vahel keegi natuke naerab eemal, inimesed ajavad vaikselt juttu. m6istus ütleb mulle, et olen alles kaplinnas, seega k6nnin hästi kiiresti, silmad maas, aga samal ajal tean täpselt mis mu ümber ja selja taga toimub. kellelegi pikalt silma ei vaata. mobiili taskust välja ei v6ta. otsustan ikkagi proovida mobiili kätte v6tta ja kiiresti smsi trükkida. ise paaniliselt selja taha vaadates, sest iga selja tagant mööduja on potentsiaalne mobiili näppaja. müncheni ülikondades härrasmehed jalutavad must mööda ja mina v6patan, mobiili ruttu taskusse surudes. nad vaatavad mind nagu täielikku kuut6bist ja astuvad sama rahulikul sammul pea püsti edasi. ma olen täiesti shokis. mis siin toimub? miks inimesed ei karda kedagi, kuidas naised jalutavad kell kümme 6htul pimedas üksi linnas? kus on muusika, miks keegi ei laula tänaval, kus on värvid? miks k6ik halli ja pruuni kannavad? ja kujutage ette, k6ik ootavad rahulikult valgusfoori taga rohelist tuld!! ennekuulmatu! mul käib pea ringi sellest aeglusest ja hallusest! ma tahan tagasi kaplinna! tahan tagasi aafrikasse! mul on selline tunne nagu ma oleks ainuke must neegri sissi siin valgete keskel. ei sobitu pilti. silvar, härra aafrika, palun abi!

eilile :-)

molo! see sissekanne on eilile! :) natuke reaalsemat aafrikat ja vähem korrektset juttu! ei teagi, mis see reaalsus siin on. kui ma siia tulin kolm kuud tagasi, siis mõtlesin, et tahaks teada saada mis selle rassilise vihkamise taga seisab ja kas apartheidi-aegne vihkamine on otsas ja uus põlvkond on sellest jamast üle või on kõik endine. nüüd näen ja kuulen, et vihkamist on ikkagi palju. ja on ka inimesi, kes on kõigest sellest üle. kui ma pauliga, kes on pruun, ringi jalutan koos, siis ikkagi saadavad meid pilgud, et misasja, valge ja pruun jalutavad koos? 15 aastat tagasi oleks paul vangi viidud selle eest ja mind oleks päästma tuldud. mis kriminaalsusse puutub, siis selle taga ei ole ainult vaesus, selle taga on terve põlvkond pruune ja musti noori mehi, kes ei näe endal tulevikku. kes apartheidi ajal ei saanud koralikku haridust oma nahavärvi pärast, ning nüüd moodustavad nad osa sellest 30 protsendist, kes on töötud. need noored mehed ongi enamasti need, kes lähevad varastamise teed. ja ei ole nii, et mustad on pätid, vaid on nii, et valged täiesti masendavalt tulid siia, võtsid kulla ja teemandid endale, ehitasid uhked villad, ässitasid kohalikud üksteise vastu üles, lükkasid 90% elanikkonnast linnast eemale elama slummidesse, haarasid omale kesklinna maatükid ja mängisid kuningaid. valgeid ei ole lõuna-aafrikas rohkem kui 10% elanikkonnast, aga nad omavad endiselt suurt osa kogu riigi majandusest, varadest, farmidest, maatükkidest. ametlikult leiab nüüd aset reform(alates 1994), kus mustad ja pruunid on töökohtadele kandideerimisel võrdsed, peavad saama osanikeks firmades ja farmides jne. black economic empowerment on selle asja nimi. BEE. noh, see kuidas see reaalsuses välja kukub, on nii, et on veel pikk maa minna.

kui palju on siin segunenud erinevaid kultuure, on lihtsalt uskumatu. ikka eestlased ka peavad rohkem segunema, tulevad ilusamad lapsed! :) ah ma ei oska enam midagi kirjutada. kui ma midagi siin õppinud olen, siis seda, kuidas inimesed üksteisest hoolivad. kui palju üksteist kallistatakse ja kuidas suule tehakse kohtumisel musi, kui oled juba sõbraks saanud. see kuidas peredes on enamasti 6 või 7 õde-venda. kuidas söögitegemine on üks suur nautimine ja kuidas üksteise valmistatud sööki kiidetakse. kuidas mees ütleb mehele saunas, ilma, et tegu oleks gay meestega, et sul on ilus keha ja sa näed hea välja. kuidas kaplinn on gay pealinn ja siin on kõige ilusamad gay mehed maailmas. kuidas kaplinn ja lõuna-aafrika on kogu selle mineviku rassilise vihkamise taustal jäänud väga sõbralikuks ja avatud riigiks. ja kuidas inimesed ütlevad mulle, et aire, ole hea ja räägi oma kodus sellest ilusast, mis sa siin koged, et inimesed ei arvaks, et lõuna-aafrikas on ainult vargused ja HIV, sest mis siin salata, see on see, mis meedia kaudu meieni jõuab. usaldagem siis vähem seda kallutatud meediat ja rohkem airet. ehhee... :)

viimane nädal kaplinnas

molo kallikesed! elu on siin selline, et kurb on viimasel ajal. neljapäeva õhtul jäi üks pisike sos lasteküla poiss, 6-aastane rikardo, lasteküla lähedal suure tee peal auto alla ja sai kohe surma. seisime kella seitsme ajal, kui oli juba kottpime, politsei- ja kiirabiautode tulede valgel maantee ääres, vaatasin kuidas see pisike keha oli tee ääres maas, jaki üle tema väikse keha pandud ja pisikesed pruunid jalad välja paistmas jaki ääre alt. lastekülas oli haudvaikus, ainult üks suurem poiss pusis lipumasti kallal ja heiskas ameerika lippu. küsisin, et miks sa praegu õhtul ameerika lippu heiskad, tema vastas, et see oli väikse rikardo lemmik lipp. ohhh. lasteküla on siin vaikselt hinge pugenud. soe ja kallis paik.

lõuna-aafrika elab endist viisi. uus ajutine president nimetati ametisse. suur hulk ministreid astus tagasi koos mbekiga. üldiselt on meeleolud rahulikud. ajalehes vahel ähvardatakse, et varsti on poliitilised rahutused nagu keenias olid, aga enamik seda ei usu. üks õhtu olime külas ühel perekonnal. ja siis mul küll nats hakkas õudne. nimelt pereema rääkis, et tema läheb kohe sel nädalal oma tütardele passe tegema. et tema kardab kaplinna pärast ja kuna ta ise ja tema abikaasa on juba vanemad inimesed ja riigist ilmselt lahkuma ei hakka, siis tahab ta, et vähemalt tütred saaksid emigreeruda, kui olukord hullemaks läheb. nende naabruses oli hiljuti relvastatud sissetung majja. öösel kell kolm oli tänav püssilaske täis olnud. tjah, aga see on üks väikse osa kaplinna reaalsusest. teine palju suurem osa on see, kui head, ilusad, lahked ja siirad on inimesed. on nii palju väikseid asju, mis näitavad kui palju oma perest ja üksteisest hoolitakse. ma käin ujumas basseinis ja iga kord, kui keegi minu rajale tahab tulla, siis ta ootab kannatlikult kuni ma seisma jään raja otsas ja küsib viisakalt, kas see on OK kui ta samale rajale tuleb. ma iga kord olen täiesti rabatud sellest viisakusest. eestis ma ujun iga nädal ja mitte iial ei ole ma midagi sellist näinud. ma mõtlen siin koguaeg kui kaugel on euroopas inimesed üksteisest. siin on hästi palju kontakti inimeste vahel. nii naljakas, näiteks prillipoes, kui müüja tuleb prille sulle ette proovima, siis ta on kehaliselt peaaegu sinuga kontaktis ja see on nii harilik siin. mina vaatlen ja mõtlen, et issake, eestis oleks mõlema põhjamaalase kehad selle peale värisema hakanud, kui kaks võõrast inimest nii lähestikku satuvad. ehheee.... oh, üldse on see aafrika ikkagi üks imeline paik. ja täna algas lastel kevadvaheaeg koolist. nädal aega. ilmad on ikka varakevadiselt jahedad. vapralt üritasin eile öösel sandaalidega käia, aga varbad pidid otsast kukkuma. peatse nägemiseni!

smooth transition

molo sõbrad! nüüd läkski nii, et president thabo mbeki sunniti lahkuma enne tähtaja lõppemist ning jacob zuma asub ise riiki juhtima. läks nii, et kohus tühistas zuma vastu suunatud korruptsiooni süüdistused ning sellest hetkest, kui ta tunnistati mitte-süüdi, on valitsus vahetumas. LAV-is peaministrit ei ole. on president ja asepresident, kes juhivad valitsust. mbeki aeg pidi otsa saama 2009 aasta aprillis, aga ta kutsuti tagasi eile. kohe peale seda, kui zuma tunnistati süütuks. mbeki juhtis riiki 9 aastat ja see, mis praegu meedias toimub, on päris karm. mbeki kohta öeldakse ajalehes mustvalgelt lame-duck ja täiesti võimetu president, kes on riigi allkäigule viinud. kõik on ärevil ja ootel, otseselt seisukohta ei võeta, et kas zuma on võimeline riiki õigele kursile tagasi tooma või mitte. pigem kutsutakse kogu valitsust ja ministreid üles hakkama lõpuks ometi ausalt ja õiglaselt riiki juhtima. põnevad ajad igatahes. zuma ja mbeki vahel on ajaloos palju kiskumist olnud, kuigi nad on ühest ja samast parteist ANC. nimelt zuma on endine asepresident, kes juhtis koos mbekiga riiki, ent relvasmuugeldamise skandaalis jäi (või lavastati, kes teab) süüdi just zuma, kelle mbeki tookord vallandas. nüüd on siis kättemaksu aeg, ja zuma vallandas mbeki. tegu on paljuski ka kahe hõimu vahelises tüliga. mbeki on xhosa ja zuma on zulu. ja nende kahe hõimu vahel on hõõrumist varemgi olnud. aga ega jah, see kõik ei ole nii lihtne, kui paistab.

vot sellised uudised riigi valitsemise poolelt. aga muidu on nii, et üllatus üllatus, kahe nädala pärast tuleb aire koju. kallid musid, kellel on aega mulle lennujaama vastu tulla, ma maandun 7.okt. teisipäev kell 17.50. kingitusi kõigile ei jätku, nii et palun esimeste hulgas kohal olla. ehhee....

living cape town, loving cape town

molo! ma olen nüüd täieõiguslik sisi ehk sis. juhhuu! lekka! lekka on sõna, mida kasutatakse siin koguaeg, kõik on koguaeg lekka! ehk siis tore või lahe või nämma või mõnna. siin on teile üks link koos muusikaga aafrika-argentiina segabändist http://www.tucantucan.co.za/ väga nunnu bänd, tucantucan. frank baco, trummar ja laulja ja bändi põhimees on mosambiikane ja tema naine, bändi klahvpillimängija, on argentiinast. toredasti miksitakse siin koguaeg aafrika ja lõuna ameerika mussi.

nädalavahetus möödus muidu nii, et käisime mfuleni townshipis ehk slumis lasteaeda remontimas. lasteaed on creche kohalikus keelekasutuses. no väga kuum oli, palju inimesi tööl, nii valgeid vabatahtlikke kui kohalikke neegrimamasid. lapsed on täna lasteaeda minnes ilmselt lausshokis, et ühe nädalavahetusega tehti nende pesa nii korda ja uueks, et ei tunne enam äragi. lahe. külastasime siis ühtlasi sealset väikelastekodu ka. noh, mina ikka proffessionaalsest huvist pean sellised kohad kõik läbi käima. noh jah. muidu kõik ilus ja puhas ja läänest tuleb palju annetusi peale, aga ikkagi sama jama, mis meil osades lastekodudes veel, et seal elab 30 pisikest põnni ja kaks kasvatajat selle kamba peale. jube värk. lastekaitse magistrandil airel süda kohe tilgub verd sellist asja nähes. väiksed kõik võtavad sul ilusti käest kinni ja ütlevad mama-mama. vot selline lugu.

out in africa

molo! oeh, no selgub, et ma pean oma blogi ikkagi viisakamalt kirjutama hakkama. nimelt on meie blogi aadressid ilusti välismini kodulehel üleval ja sedaviisi nähtavad kõigile huvilistele. http://www.vm.ee/est/kat_425/5086.html

ja mina eksole kirjutan põhiteemana aafrika siside ja mamade kehavormidest. ehhee... no ma võin uued teemad tuua päevakorda. ma ei ole vist kirjutanud piisavalt erinevatest gruppidest siin ühiskonnas. kuna ma tiirutan viimasel ajal palju ringi just pruunide (coloured) ringkonnas, siis silmaring on laienenud küll. kuigi ma endiselt ümisen kaasa maria petersoni laulu, et oh kui ahtake on küll minu maailm.. noh teate küll.. ok, aga pruunid inimesed siis on väga unikaalne liik kogu aafrikas. neid on ca 3 miljoni ringis ja ajalugu ulatub tagasi aastasse 1658 kui hollandi kolonialistid hakkasid inimesi importima lõuna-aafrikasse teistest aafrika riikidest ning india ja atlandi ookeani saartelt. nii khoikhoi, xhosa kui valged inimesed segunesid hiljem nendega ja lisasid oma geene. vaieldamatult on pruunid imeilusad inimesed, samasuguse ilusa kehaga ja graatsilised nagu mustad. ma ikka iga päev ohhetan siin tänaval käies kui ilusad inimesed on. kui stiilselt mustad mehed riides käivad. jällegi ma ei saa mainimata jätta, et silvar, ma näen väga otseseid aafrika mõjutusi sinu riietumisstiilis. ehhee... mõttelõng läks nüüd käest, sest meil on uus töötaja kontoris, elias, must mees ja ta jutustas mulle just elavalt kuidas ta on viis aastat autoga sõitnud ilma lubadeta ja et kuidas see käib, et ta trahvi ei saa. mis jutustas, ta näitles mulle kõik stseenid siin praegu ette. ühesõnaga trikk on selles, et alati peab 50 randi taskus olema, see on ca 60 eeku. kui politsei sind kinni peab ja lube küsib näha, siis hakkad peaaegu nutma, ütled, et ema on haige ja poeg on haige ja koer on haige ja sa pead ruttu haiglasse jõudma kõiki neid vaatama. ja siis märgusõna on, lets talk about it või can we talk about it. mis tähendab, et kui palju ma raha pean andma, et minema saada. siis pistad politseile 50 randi näppu ja oledki puhtalt pääsenud. vat nii. elias igatahes teeb nüüd juhilube pärast viit aastat lubadeta sõitmist. elu ikka rokib nii sajaga siin! shebeenis käisime pühapäeval khayelitsha slumis. shebeen on kohalik õllekas, kus kohalikud mustad mehed kõik oma vaba aja veedavad õlut libistades ja piljardit mängides. no tore oli! nad olid nii õnnelikud, et me annega seal olime, et tegid ekstra meile lõunasöögi ja muudkui tänasid, et me just nende shebeeni läksime. olime ühel töökaaslasel thabangil külas slumis. ja siis seal shebeenis oli üks poiss, kes rääkis mulle hästi kaua sellest, kui oluline on haridus ja kuidas see on ainus viis vaesusest välja rabeleda, et tema õpib raamatupidamist ja unistab suurest karjäärist. ja ma kuulasin ja mõtlesin, et see on nii lahe, kuidas tal on õige suund ja suhtumine. ja siis oli seal üks teine poiss, kes küsis, et kust ma pärit olen ja ma ütlesin, et euroopast ja tal läksid silmad nii särama, pisarad olid silmas ja ta ütles, et appi, appi, see on kõige parem päev mu elus, ma ei uskunud iial, et ma kohtan kedagi euroopast. ma seisin seal ise ka peaaegu nutma puhkemas ja mõtlesin, et ohhh, elu ikka rokib nii sajaga siin!

living with HIV

molo! mõtlesin täna kirjutada HIV-ist. eile käisin nimelt ühes kohalikus HIV-iga võitlemise organisatsioonis. nimeks HOPE. ehk lootus. ehk HIV and AIDS outreach program. vaatasime oma lastekaitse magistri programmi raames ühte dok.filmi eelmine aasta, ühest HIV-positiivsete laste lastekodust kuskil kaugel aafrikas. mõtlesin tookord seda filmi vaadates, et see ei ole võimalik, et see ei saa olla päris ja et see on meist nii kaugel. eile olin ühes sellises HIV-positiivsete laste haiglas. ja film jooksis päriseluna seekord silme eest läbi. väga hull oli. aastas käib sellest väiksest haiglast läbi 500 HIV-positiivset last, kellest 25 suri eelmine aasta. sellest 500-st pooled läksid tervemaks saades tagasi koju, pooled edasi lastekodusse. noh iseenesest on olukord paranemas riigis. kõikjal näed HIV-i tutvustavaid plakateid ja infolehti, HIV-ist räägitakse avalikult ja julgelt. ARV ehk HIV-i ravim on riigi poolt rahastatud, samamoodi rinnapiima asendaja HIV-positiivsetele emadele. eile haiglas käies selgus muidugi, et nii libedasti kõik ikkagi ei tööta. et kuigi riik varustab haiglaid rinnapiima asendajaga, siis vahel jõuab tellimus kohale kuu-kaks hiljem ning emad, kes käivad iga päev haiglas piima küsimas, ei jõua oodata ja hakkavad ikka last rinnaga toitma. teine asi on ravimi võtmine, nüüd tehakse nii, et HIV-positiivsed emad tulevad haiglasse ja õe nähes võtavad ravimi, sest kui ravim neile lihtsalt koju kaasa anda, siis on suur tõenäosus, et see jääb võtmata. üks põhjus on selles, et HIV-positiivne olla on suur häbi oma pere-ja kogukonnas ning seda pigem varjatakse. teine asi, et levimas on uus narkootikum, mida tehakse HIV ravimit mingi muu kraamiga kokku segades. lõuna aafrikas on 6 miljonit HIV-positiivset inimest. testimine ei ole häbiasi, väga paljud inimesed testivad ennast. rasedad emad testivad samuti. ma mõtlesin eile, et kuidas ikka eestis on. et kas eestis on HIV-positiivseid lapsi? või on meie med.süsteem ikkagi nii kindel, et iga HIV-positiivne sünnitaja saab ravimit, sünnitab keisrilõikega, rinnaga ei toida ja peaaegu 99% tõenäosusega HIV lapsele edasi ei kandu?